Depressioonis laps

Depressioonis laps

Suzanne Alderson

Tõlkija: Kristel Weidebaum

Vaimse häirega lapse eest hoolitsemine paneb proovile viimse kui ühe veendumuse, mida vanemaks olemise kohta teame. Suzanne Alderson kirjeldab isikliku kogemuse põhjal, kuidas olla vaimselt hapras seisus lapsele toeks, pakkudes talle traditsioonilise vanemaks olemise asemel partnerlust.

Aldersoni ajendas raamatut kirjutama soov jagada oma õppetunde ja kogemusi ajast, mil ta hoolitses depressioonis tütre eest. Izzy lõpetas söömise, ta ei maganud ja tema kodust välja saamine oli muutunud pea võimatuks. Suzanne tunnistab, et ta polnud pikalt valmis teadvustama, et tema tütar kannatab depressiooni ja ärevuse all, mis nõuab viivitamatut sekkumist. Ta lootis, et kui kirjutada muutused koolikiusamise või teismeea eripärade arvele, või kui lisada veel rohkem taktikalist toetust, saab olukord peagi kontrolli alla. Kuniks perearst teatas, et tema kallil tütrel on enesetapumõtted: Izzy´l on selleks isegi plaan, ja et ta kavatseb selle peagi ellu viia.

Kui lapse vaimne tervis murdub, leiab vanem end tihti olukorrast, kus tal puuduvad vahendid, et tulla toime šoki, hirmu ja häbiga. Nii käivitus ka Aldersoni peas lakkamatu karussell küsimustega: „Mis pagana päralt küll toimub?“, „Mida ma nüüd teen?“, „Kuidas ma selle asja korda ajan?“, „Kas tal on üldse tulevikku?“, „Kas mina olen selles süüdi?“. Nad olid ju armastav perekond, kus lapse vajadused olid alati esikohal.

Lapse vaimse tervise haiguse mõjud jätavad sügava jälje tervele perele. Haigus muutis Issy´t ja ka tema vanemad pidid muutuma, et oma tütart toetada: sündis otsus olla Issy´le traditsiooniliste vanemate asemel partneriks ning lasta vabaks kammitsevast pingest, mida tekitavad põhjendamatud ootused ja surve järgida juurdunud standardeid. Partneriks olemine õpetab vanematele kannatlikkust iseenda, oma lapse ja pidevate muutuste suhtes. See aitab kaitsta last kannatamatu maailma eest, mis ootab lineaarseid edusamme ja jagab hinnanguid vaid selle alusel. Partnerlus annab jõudu, mis ei seisne kontrollis ega nõudmistes, vaid aktsepteerimises, turgutamises ja oma lapsega võimalikult tugeva sideme loomises.

Lisaks isiklikule kogemusele toob Alderson lugejani psühholoogide asjatundliku nõu, mis aitab vanematel oma hapras seisus last toetada ning lahendada ootamatuid probleeme, millega silmitsi seistakse.

Arvustus

Teele Reiljan, kliiniline psühholoog, pereterapeut ja koolitaja

„Depressioonis laps. Kuidas vanemana toetada ja lootust hoida“ on südamlik ja õpetlik ühe pere lugu oma vaimse tervisega kimpus lapse aitamisest ja temaga koos kasvamisest. Mida teha siis, kui harjumuspärased suhtlemisviisid enam ei tööta? Teismeiga nõuab ka vanematelt suurt arenguhüpet, täiesti uutmoodi ja võrdsematel alustel suhet. Autor on leidnud lahendamatuna näivas olukorras ja meeleheites uue vanemliku stiili – partnerluse –, mis aitab last päriselt kuulata ja teda tundma õppida. „Depressioonis laps“ on praktiline ja aus, käsiraamatu mõõtu meenutus sellest, kui tähtis on vanemate tugi lapse tervenemisel.

Eeldatav lugemisaeg: 9 t 56 min

Samast kategooriast